Internetist otse ja odavalt? Ohud, mis sind varitsevad
Paljud eestlased tunnevad uhkust selle üle, et oskavad internetiavarustest otsida pealtnäha soodsaid pakkumisi lennupiletitele ja need krediitkaardiga ka ära osta. Kuid mis sellega kaasneb? Estraveli juhatuse liige Aivo Takis selgitab mõnevõrra üllatavaid telgitaguseid.
“INTERNETIST” JA “OTSE” EI TÄHENDA SAMA
Sageli kuuleb nii tavakodanike kui ettevõtjate käest väidet, et “internetist otse” saab odavamalt kui Eesti reisibüroost. See väide sisaldab oksüümoroni, kuna e-kaubanduse tarneahel sisaldab reeglina rohkem vahendajaid kui klassikaline tarneahel. Järelikult ei ole “otse” sugugi õige sõna sellise ostutehingu iseloomustamiseks.
Vaatame klassikalist lennupiletit (mitte odavlennufirma). Ainult siis, kui ost sooritatakse lennufirma ametlikul veebilehel, on tegemist otsetehinguga. Kuid sellised tehingud on Eestis selges vähemuses. Enamik online-pileteid ostetakse agregaatorportaalide (nt Skyscanner või Momondo) kaudu hoopis online-reisibüroode (OTA) veebilehtedele sattudes – need on lennupileti tegelikud müüjad. Järelikult on reisija (tarbija) ja vedaja (lennufirma) vahel mitte üks, vaid kaks vahendajat. Kuigi agregaatorportaalile maksab vahendamisteenuse eest müüja, mitte ostja, tuleb see raha kokkuvõttes ikkagi ostja käest.
Seevastu klassikalisest reisibüroost ostes (ükskõik kas täisteeninduse või online-iseteeninduse kaudu) on sinu ja lennufirma vahel ainult üks vahendaja, kes on lennufirma poolt ametliku lepingu alusel volitatud broneeringuid ja pileteid vormistama.
TEGELIKU MÜÜJA NIMI OSTJALE ÜLLATUSEKS?
Sageli kohtan olukorda, kus inimene väidab, et ostis pileti ülisoodsa hinnaga otse lennufirmast. Kui palun tal oma krediitkaardi väljavõttelt järgi vaadata, kas hind ja müüja tõesti olid samad, mida ta mäletab, siis selgub suure üllatusena, et ei olnudki. Müüjaks on väljavõttel hoopis mingi tundmatu “punktcom”domeeninimi, ja ka hind on 19,90 euro võrra kallim kui see, mida ta arvas maksvat. Sellel on lihtne põhjus – esiteks on inimene niivõrd fikseeritud odavale hinnale, et ta ei pane tähele, kuhu ja kelle veebilehele ta edasi suunatakse. Ja teiseks ei pane ta tähele, et vajutas sellisele “jah, soovin” nupule, millega kaasnes “teenuspaketi” stmine. Mis teenuspaketi? Sellise libapaketi, mis võimaldab sul saada meili peale nn päris e-pileti dokumendi ja mis võimaldab sul hiljem ühendust võtta pileti muutmiseks või tühistamiseks. Kuid need mõlemad on ju kohustuslikud asjad, mida IATA litsentsiga reisibüroo nagunii tegema peab? Jah, peab, kuid ainult siis, kui inimene seda oskab nõuda. Teadmatuid tarbijaid on lihtne lollitada stiilis “kui ostad meilt tassi kohvi, peseme eelnevalt tassi puhtaks ainult 1-eurose lisatasu eest”. Eriti lihtne on see siis, kui tarbija hiljem ei tea, kellelt ta selle kohvi üldse ostis.
TAHAD PILETIT MUUTA? VAATA ISE, KUIDAS HAKKAMA SAAD!
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA) jagab meedias soovitusi pöörduda probleemide korral otse lennufirma poole, kellel olevat kohustus aidata kõiki oma reisijaid piletite muutmisel või tagastamisel. Kuid reaalses elus see paraku nii ei ole.
Esiteks teavad kõik, kes on hiljuti tahtnud mõne suurema lennufirma klienditeenindusega ühendust saada, et pead valmis olema vähemalt tunniajaseks ootamiseks telefoniliinil.
Ja teiseks – niipea kui selgub, et pilet on ostetud reisibüroost, kästakse sul sinna pöörduda ja pannakse toru ära. Aga kuidas sa pöördud välismaise OTA (online travel agency) poole, kui sul pole nende kontakttelefoni ja e-mailidele
ei vastata? Äkki TTJA ise aitab hädas? Aitaks küll, kui neil oleks mingisugunegi õigus teha ettekirjutusi välismaisele lennufirmale või välismaisele OTA-le. Sellist õigust neil paraku ei ole, ka EL-i siseselt mitte. Seega on uppuja päästmine ikkagi uppuja enda asi ja süüdistada pole kedagi.
ANNAME PISIKESE SOODUSTUSE EEST KELLELEGI INFOT, AGA EI TEA, KELLELE?
Kas teadsid, et kahest suurest online-reisibüroost, kes ka Eestis kümneid tuhandeid lennupileteid müüvad, kuulub üks (trip.com) Hiinale ja teine (mytrip.com) erainvesteerimisfondile, kus tegelikke omanikke või konkreetse kapitaliinvesteeringu päritolu pole võimalik kindlaks teha.
Miks see teema minu jaoks nii oluline on? Sest lennupileti ostuprotsessis annad sa paratamatult välja päris palju infot:
- kuhu linna ja mis päeval sa reisid;
- kellega koos sa reisid;
- mis lennukis sa oled ja millisel kohal istud;
- mis päeval ja kellaajal sa millises lennujaamas viibid;
- mis su mobiiltelefoni number on;
- mis su e-maili aadress on;
- millisest arvutist või nutiseadmest sa oma broneeringu tegid (sh IP-aadress);
- mis on su kodakondsus, passinumber ja passi kehtivusaeg;
- mis on su krediitkaardinumber (ja sealtkaudu su panga nimi)
Paljud inimesed, sealhulgas ka strateegiliste alade ettevõtjad ja isegi riigisektori töötajad ei mõtle sellele, et pealtnäha süütu lennupileti ostmine piiriülese müüja käest võib olla ohuks mitte ainult oma reisiplaanidele
(muutmisvõimaluse puudumine), vaid mõnikord ka lausa riiklikule julgeolekule. Siinjuures ei ole vahet, kas lennupilet on mõeldud erareisiks või tööreisiks.
Tänane reaalsus on kahjuks selline, et kümneeurost soodustust taga ajades annab eestlane potentsiaalselt tundlikku infot tundmatule isikule tundmatus firmas. Mis selle infoga edasi juhtub või kus ja kui kaua seda säilitatakse, me ei tea ja kontrollida ei saa.
Nimetatud põhjustel on kõigile kasulik, kui ostad oma lennupiletid alati Eesti õigusruumi siseselt, sest siis on müüja omanikud kontrollitavad ja müüja vastutus täitmisele pööratav.
